Kõik meie ümber on keemia – meie kehad  koosnevad valgust ja teistest orgaanilistest ühenditest. Keha sees toimuvad biokeemilised protsessid, mis loovad aluse elusolemisele. Tegutseme õhust keskkonnas, milles leidub lämmastikku, hapnikku, süsihappegaasi ja paljusid  teisi keemilisi aineid.  Kas on siis mõtet karta keemiat, kui kui kõik ongi keemia?

Ehk peaks eristama loomulikku kehakeskkonda ja moonutatud keskkonda. Inimese keha on kujunenud ja toimima õppinud just selles loomulikus keskkonnas, mis on maakeral olemas olnud aastatuhandeid. Praegu me aga toodame mürgiseid ja vähem mürgiseid kemikaale ning paiskame neid oma elukeskkonda intensiivsemalt kui vulkaanid.

Kui kala sattus sageli kuivale, arenesid välja kahepaiksed. Neist, kes ära ei surnud. Miljonite aastate jooksul. Kas meie kehad suudavad kohaneda ehk muteeruda muutunud keskkonnatingimustes?

Sünteetilist keemiat ja progressi vältida ei saa ja pole ka mõistlik. On tarvis tervet mõistust ja orienteerumisoskust selles keemilises maailmas, et endale mitte viga teha.

Kõik sai alguse alkeemiast. Ärksamad inimesed tahtsid aru saada maailma olemusest. Alkeemikud olid need, kes panid aluse teaduslikule keemiale, nende panust on ka arstiteaduses, filosoofias ja paljudes teistes teadustes. Meie aga teame neid peamiselt kui hulle, kes püüdsid Tarkade Kivi abil kõike kullaks muuta , kusjuures edutult. Niisiis, alkeemikud tegevuse tegelikuks  sisuks oli maailmas valitsevate seaduspärasuste tundmaõppimine, maailmast aru saamine, pinnaefektiks aga kulla tootmine. Ja sellele liimile läksid paljud – saamata aru asja olemusest tegeldi pelga kasusaamisega. Meenutab väga meie kaasaega. Tehased toodavad nööpe (nice to have), tootmisjäägid aga tapavad elu veekogus ja sandistavad ümberkaudsed inimesed. See muster on nii levinud.

Kuidas siis tunda ära ohud ja üleüldse edasi elada?

Kogu maailma ja kohe muuta ei saa. Teeme siis seda, mis meie võimuses. – ärme ise ennast kahjusta. Kõik, mida sisse võtame ja peale määrime, on ju meie endi otsustada.

Valikute tegemiseks olen maailma jaganud looduslikuks ja sünteetiliseks.

Looduslikud ained on inimpõlvede poolt ära proovitud. Teame (või võiksime teada), milline seen on söödav ja milline mürgine, mis juurvili on hea verele ja mis nahale.  Looduses on ained kompleksidena, näiteks piimas on valgu juures vajalik ka piimarasv, et valk õigesti lõhustataks ja mineraalid-vitamiinid omastuksid.  Ensüümid ja fermendid ei kuula mitte meie sõna, vaid suhtlevad ainult läbi lähenevate keemiliste elementide. Loodusandides leiduvate ainete vahel valitseb tasakaal, millele meie oleme kohastunud. Ühes kompleksis on nii katalüsaatorid, aktivaatorid kui inhibiitorid – kehale kõige kasulikumas vahekorras. Looduslike toodete tarvitamisel võib väikeseks ohuks pidada rafineeritud toiduained – nende manustamisel võivad organismis käivituda mitte just kõige tervislikumad biokeemilised reaktsioonid. Kuid mõistlikul annustamisel püsime reipa ja rõõmsana.  Mõõdukus on abiks alati. Näiteks saab ennas ära tappa ka porgandiga, juues iga päev mitu klaasi värskeltpressitud mahla. Alguses lähevad keha ja silmavalged kollaseks, alarmeerides meid läheneva maksatsirroosi ohust. Edasi  pole keegi minule teadaolevalt veel läinud, on lühemaid teid.

Sünteetilised ained on saanud 21. sajandi luupainajaks. Nende kasutuselevõtt on aidanud luua palju innovatiivseid tehnoloogiaid, kuid nad on inimesele ohutud vaid siis, kui on täielikult kontrolli all.

Sünteesida osatakse tänapäeval praktiliselt kõiki elutuid aineid. Osatakse toota väga vingeid mürke, mille sattumine keskkonda on fataalne. Kuid on ka palju süütumaid aineid.

Eraldi haru on loodusidentsed ained. Niisugused, mis leiduvad ka looduses – lõhnad, maitsed, kumm, rasv jne. Nende esimene ja põhiline ohtlikk

us on sarnane loodusliku rafineeritud ainega – palju sellist ainet korraga manustatuna ei käivita meie keha biokeemiat õigesti. Peamine oht on aga loodusliku kompleksi puudumine.  Puhas (või liiga kontsentreeritud) glutamaat ei ole enam lihtne isutekitaja, mis looduses leiduvana vajalik näiteks selleks, et meile toit maitseks ja sülg erituks, vaid käivitab närvisüsteemi halvava mürgituse . Sagedasel manustamisel lisanduvad teised kehalised tüsistused.

Naatriumglutamaat, sünteetiline toidusaastaja

Naatriumglutamaat, sünteetiline toidusaastaja

Sama transrasvadega – neid leidub muide ka tavalises võis (piimarasvas). Täpselt nii imevähe ja sellises koosluses, et anda võile tema tervislikud omadused (aktiviseerib ajutegevust). Suuremas koguses saab organism aga mürgituse.

Lihtsam näide on alkohol. Keefiris ei pea me teda mingiks ohuks, valge viina pudelist aga lapsele ei vala.  Täiskasvanu tugev keha haigestub aga pikaajalisel ohtral alkohoni manustamisel.

Või võtame LSD, mis on sünteesitud tungaltera järgi. Tungaltera oli vanasti tuntud haigusena, mis tabas läppunud vilja tarvitajaid. Kergel kuijul lõppes mürgitus peapööritusega, halvemal juhul surmaga.  LSD on tungaltera rafineeritud osa, sõidutab katust kõvasti ja teatud kontsentratsioonist tapab.

Näiteid oleks sadu. On lihtsalt vaja olla tähelepanelik ja teadlik sellst, mida tarvitame.  Olgugi et oleme vaimu poolest looduse krooniks, on meie keha looduse osa ja selleks ta ka jääb, kuni areneb välja uus liik  - homo syntheticus .

Tagged with:
 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>