“Kui inimene aige oli, liha ja sooned valutasid, siis oli veri seismas. Siis triigiti, kätega triigiti, südamest ikka kaugemale,siis veri akkas liikuma”  teadis Pöide rahvas.

Masseeritav ka lamas või istus kuumal laval, masseerimisvõtetena kasutati näppimist, mudimist, triikimist ja hõõrumist. Lisaks kätele masseeriti ka puunuia, ümmarguse kivi ja pudeli abil. Massaažiõliks kasutati seepi, hane- või naaritsarasva, seapalgeüdi. Õige masseerija pidi tundma ka roosisõnu – need aitasid lõplikult.

Masseerijavõimed usuti olevat inimesel, kes on oma kätega lahti arutanud vaenuköie (sääsevastsete voor)

(allikas: Tamara Habicht “Eesti saun”)