Lihavõtted on iidne Eesti püha

Munapühadeks vaasi

Lihavõtted ehk munapüha on seotud kevade tulekuga ja sunnitud paastuaja lõpuga. Sai ju lihatünni põhjast seajalad ära keedetud juba vastlapäeval ning kui jahiõnne polnud, pidi edaspidi leppima juurikate ja teraviljasaadustega. Rändlindude tulek ongi munapüha taga – nüüd  sai pesadest korjata merelindude mune ja oma toidulauda sedaviisi rikastada. Mune võeti ikka ühekaupa, mitte kunagi ei tühjendatud kogu pesa.

Muna on väga tähtis sümbol inimkonna jaoks. Esimene filosoofiline kokkupuude (ja mõnedele ka viimane) on seotud küsimusega:“Kumb oli enne, kana või muna“. Siin on vastus lihtne. Ka dinosaurused munesid,  järelikult – muna.

Muna peetakse ka väeesemeks, märgiks elujõust ja maailma loomisest. Muna on suve seeme.

Muna on suurim rakk, millega me tavaelus kokku puutume. Ta on üks täisväärtuslikumaid toiduaineid, paljude taimetoitlaste (loe: liha mitte söövate inimeste) elupäästja, olles asendamatu aminohapete ja paljude teiste elutähtsate ainete allikas.

Muna on  munapüha peategelane. Munakoksimine ehk triksutamine, munavärvimine, munaotsimine, munaveeretamine. Munatoidud erinevates variantides – alates lihtsast munavõist kuni pashani välja.

Kes tahab munapühast enesele ja oma perele pikemaks ajaks väge ammutada, peaks kogu urbenädala järgima vanu taigusid ja traditsioone. Lihavõttenädalal on kõige tähtsam vaikus. Kõik lärmakad tegevused on taunitavad – niisiis ei peaks sel nädalal puid saagima ega kive lõhkuma (milline kergendus!). Küll on lubatud kõik pühade ettevalmistamisega seotud tegevused. Suurel neljapäeval peaks põhjalikult koristama elamise ja lausuma loitsusid pere kaitseks. Kui neljapäeval pole aega, võib koristada ka laupäeval . Siis on ka munade värvimise aeg. Nagu iga püha eel, peaks kindlasti käima saunas. Munapüha hommikul soovitatakse pesta nägu (allika) veega, millesse on puistatud pajuurbi, hõbedat või  terve muna – see teeb terveks, virgeks ja jumekaks. Tõustakse vara, et saada osa päevatera jõust ja näha päikesetõusu – päike pidi selle päeva hommikul taevas kiikuma ja hällütama. Nüüd algab ka kiigeaeg. Kiikumist on meil peetud tervendava väega tegevuseks.

Künnipäev on homme, mahlakuu 14. päeval. Siis võiks aias korda luua ja teha ära ka lärmakamad tööd, et urbenädalal sulnist rahu ja vaikust nautida.