Leidsin 1937. aastal ilmunud A/S Tekla kalendrist huvitava artikli “Aedviljade tarvitamisest meie toitluses”. Nagu allpool lugeda võib, ei ole midagi uut siin päikese all – juba meie vanaemad olid teadlikud pH-tasakaalu tähtsusest, kuigi seda tol ajal veel pH-ks ei nimetatud. Küll aga räägiti juba siis leeliselist ja happelist reaktsiooni tekitavatest toitudest ja viimaste kahjulikkusest tervisele. 
“Inimkonna alalhoiu tähtsamaid tingimusi on toitmine ning sellele on eriti viimasel ajal pööratud rohkesti tähelepanu . Katsutakse piirata meie suurt lihatarvitamist, mis teeb toidu ühekülgseks ja kalliks. Rahvamajanduslik seisukoht ei luba meil kulutada toiduks suuremat osa sissetulekust. Pealegi on rohke liha ja rasvainete tarvitamine toiduks tervislikult kahjulik. Seepärast peame leidma abinõusid kuidas toitlustamist viia tervislikust kui ka rahvamajanduslikust seisukohast õigele alusele.
Peame sööma võimalikult mitmekesisemaid toite, selle hulgas rohkesti aedvilja, viimast osalt ka toorelt. Toidu valmistamisel peame valima otstarbekohaseid valmistusviise, et toitude keetmisel ja küpsetamisel läheks võimalikult vähem kaotsi kehale vajalikke aineid.
Aedviljadel on suur tähtsus toitlustamisel. Nende teadlik tarvitamine hoiab ära terve rea haigusi, millega lepitakse kui paratamatusega mõtlemata sellele, et suure osa haigusisist suudame ise ära hoida, kui vähegi õiglasemad oleme oma organismi vastu toitainete suhtes.
Meil harilikult alahinnatakse aedvilja, eriti rohelist aedvilja, nimetades seda loomatoiduks. Ei taha siinkohal eitada lihatarvitamist, sest oleme lihaga sedavõrd harjunud, et ei saa sellest üleöö loobuda, küll aga osaliselt. Liha peab jääma aedviljade ja teraviljade kõrvalaineks.
Aedviljade peatähtsus seisab selles, et need sisaldavad rohkesti mineraalsooli ja vitamiine, peale selle moodustavad meie kehas leeliselise reaktsiooni, mis tervislikust seisukohast tarvilik. Happeliste toitude reaktsiooni tagajärjel tekivad igasugused haigused: mao- ja sooltehaavad, mitmesugused liigendite haigused, jooksva jne. Seega on aedvili ka osalt arstirohi, mitte küll otsekohe haiguste arstimiseks, vaid haiguste ärahoidmiseks.”
Artikkel oli tegelikult palju pikem. Juttu oli veel ka üksikute aedviljade väärtusest ja aedviljade õigest säilitamisest ja toitaineid säästvast toiduvalmistamisest ning nn üleminekutoitudest, millega end rohkest lihatarvitamisest võõrutada ja aedviljatoitudega harjutada. Aga sellest juba mõni teine kord.
Languages
