Toidupolitsei toitumise tagamaadest.

Lihavõtted on üks huvitav püha. Kristlus ja paganlus käsikäes, isegi võiks öelda – kaelakuti.
Üks juudi mees Jeesus hakkas kuulutama paremat riiki ja see maksis talle elu. Millal täpselt see kõik juhtus, pole kindel, aga ikka natural-easter-eggsoma paartuht aastat tagasi. Seda märtrisurma ja sellel järgnevat imelist keha ja hinge taevasse minekut me üheskoos tähistamegi. Mis pistmist on nende pühadega jänkudel ja munadel. Munevad jänkud? Muidugi on nii munal kui jänesel oma semiootiline, kollektiivsest alateadvusest lähtuv tähendus, mida on kenasti võimalik kohandada kristlike ideedega. Jänes tähistab sigivust ja kestvust, mis ka ristirahvale kohane. Muna tähistab elu algust, sündi. Kristus aga ei sündinud ju lihavõttepühal, vaid reinkarneerus, tõusis surnust üles. Paar päeva askeldas veel maa peal ja siis läks otse taevasse, liturgilistel piltidel vaid labajalad pilvedest välkumas. Ja ikkagi, miks siis muna, mis tähistab sündi lootest?
Muna on tegelikult meie põhjamaine mütoloogiline sümbol. Elu algus. Meie maailm sündis väidetavalt munast. Muna on meile tähtis. Ka paast, mida kristlased peavad, oli meile, põhja paganatele, tuttav. Soolalihatünni põhjast said
seajalad välja kougitud juba vastlapäeval. Nüüd oli lihaga ühel pool. Lumi veel maas, kevad kaugel. Pidi tagasihoidlikumalt läbi ajama, taimsemalt. Kevade algusega hakkavad tagasi lendama rändlinnud. Ja muidugi asuvad otsekohe pesitsema. Nüüd sai toidulaud uuesti valgurikkalt kaetud – mune korjati , ikka nii, et pesasse mõni ka alles jääks. Eriti veekogude äärest, sest veelindude munad on suuremad.(Värskemast mütograafiast teame, et ka öökullimuna oli ülgeestlasele mokkamööda, seda ei oska ei kinnitada ega ümber lükata.)
Muna on siis tegelikult pigem paganlik sümbol. Et paganlus eelnes kristlusele ja semiootilised kihid mitte ei kustu ära, vaid kihistuvad üksteise peale, on kõik teoreetiliselt paigas. Kuldmuna helendab läbi.
Tegelikult on kristlik ikonograafia kasutanud ülestõusmise tähistamiseks ka liblikat. Selle elujoone ülekantud skeem tundub täpsem. Liblikas veedab esimese osa elust mööda maad askeldades. Siis nukkub ja sünnib uuesti, et tõusta imelise olevusena taevasse. Mida Kristus tegigi. Metafoor täiesti paslik, aga millegipärast ei ole Euroopa tingimustes kinnistunud. No eks ikka sellepärast, et meie oleme sel kevadisel pühal iidsetest aegadest ikka värskete munadega hullanud. Liblikate aeg on vähemalt kuu aja kaugusel. Lisaks munade koksimisele ja veeretamisele oli munapüha ka kiigepüha. Kevadine pööripäev lükkas päikese pesas häälutama, seda oli kõige parem jälgida kiigelt. Kiik on vanade eestlaste tervendaja, stressimaandaja. Haige inimene kanti kiigele, et tema paranemisele kaasa aidata. Nüüd aga järgmine tegelane, jänes. See tekkis lihavõttebutafooriasse alles uuemal ajal. Üks lugu räägib, et kui trükikunst hakkas arenema, pildikvaliteet aga jättis sagel soovida, tegi üks kunstnik korraliku lihavõttepildi, kasutades seal ikonograafiliselt korrektset lamba kujutist. Lammas on juba piiblist, Johannese evangeeliumist pärit kujund, mida pilditegijad on ka alati kasutanud.
Jh 1:29Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.
Jh 1:36 Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: “Vaata, see on Jumala Tall.”

See tallekese pilt tuli aga nii kehvasti välja, et meenutas pigem jänest. Ja nii need toredad lood levivad, paar aastasada ja kõik kaunistavad üksmeeles oma kodasid lihavõttejänesstega. Või märtsijänestega, mille on meile tuttavaks teinud Alice imedemaalt.

Jänesel aga pole tegelikult piiblilugudesse eriti üldse asja, pigem vastpidi – teda on tähendatud kui roojast, mittesöödavat elajalooma.
Moosese Raamatus on kirjas:
Ometi ärge sööge …
3MS 11:6 …jänest, sest ta mäletseb küll mälu, aga tal ei ole sõrgu – ta olgu teile roojane;
5Ms 14:7 Neid aga ärge sööge neist, kes mäletsevad mälu, ja neist, kellel on täielikult lõhestatud sõrad: kaamelit, jänest ja kaljumäkra, sest nad mäletsevad küll mälu, aga neil ei ole sõrgu, nad olgu teile roojased;

Seega, vaene roojane jänku. Vähemalt on ristirahvas ta lõpuks rehabiliteerinud. Olgugi, et sõrgu pole tal siiamaani.
Lihavõtted ehk munadepühad on ikkagi tore aeg. Näljaaeg möödas. Muide, ega see tagasihoidlikum toiduvalik on vahest tevisele kasulik. Liha teeb tigedaks, ütles minu vanaisa. Kka paastutoite on olemas väga hõrkusid. Peipsiveere vanausulised on kirjutanud terve retseptiraamatu, üks toit maitsvam kui teine. Ka paastuaeg võib mõnus gurmee-elamus olla, nälgimine pole kellelegi kasulik.

Olenemata sellest, mis usku me oleme, inimene vajab pühasid ja initsiatsiooniriitusi oma igapäevaellu. Ja just igaa-astased korduvad ühispühad annavad elule rõõmsa rütmi, sootsiumile aga ühtsuse. Sööme me siis üheskoos mune või paitame jänkusid.

Ene Lill

easter-bunny-400x400

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>