Munapühade meeleolu
Munadepüha kõige tähtsam osa on munade värvimine ja koksimine. Värvitud muna kinkimine on sümboolne heade soovide ja väe jagamine kogu ülejäänud aastaks.
Kõige väekamad munad on loomulikult õnnelike kanade munad. Mis teeb kana õnnelikuks? Mitte kaunid kübarad ja raamatute ettelugemine, vaid hoopis vaba jooksumaa olemasolu, pehmel pesakastil istumine ja loomulikult korralik kukk. Ühest kukest piisab paarikümnepealisele karjale, nad jagavad oma isandat päris sõbralikult ja nende füüsis ei peakski monogaamiale vastu. Kuke olemasolu on aga tähtis, sest viljastatud munas on tunduvalt laiem valik bioaktiivse toimega aineid kui viljastamata munas.
Muidugi on õnnelike kanade toidulaudki väärikam kui kontsentratsioonilaagrite kanadel. Nad saavad ikka ka teri ja head-paremat inimeste kõrvalt. Minu kanade lemmik on „parim enne möödas“ kohupiimatort näiteks. Ja kui kana saab vabalt ringi joosta, leiab ta kanagurmee ise üles – teod, ussikesed ja putukad.
Munapühalaule kuulub kausitäis värvitud mune. Munade värvimisel peab olema ettevaatlik, et värv ei muudaks hea muna mürgilaekaks. Värvida võiks ikka traditsioonilisel kombel – taimedega. Punaseks saab muna madararohujuurtega, roheliseks – kivisamblaga, kollaseks – sibulakoortega. Värvitud on veel vihalehtedega, rukkiorasega, linaseemne aganatega, kuusekäbide ja puukoorega. Ikka taimed tihedasti muna ümber, munad suka sisse ja keema.
Kõik koksimisvõistluses teisele kohale jäänud munad sobivad munavõisse. Kui teha munavõi külmadest munadest, võiks sisse segada sulatatud või. Nii supilusikas ühe muna kohta. Ja maitseks soola ning ürte.
Edukat tiksutamist!
Languages
