Riiklikud toitumissoovitused ja COSI uuring laste ülekaalulisuse olukorrast Eestis

Esimene uuring klassifitseerib toidud, mida me igapäevaselt rohkesti tarvitame „organismile ebavajalikuks toiduks“, teine aga, et kolmandik meie lastest on sellises ülekaalus, mis võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme.

Ei pea olema geenius, et viia kokku kahe riikliku uurimuse tulemused ja teha järeldus: oleme oma lapsed (ja täiskasvanud) paksuks söötnud, kuna pakume neile toitu, mis toiduks ei kõlba – näkse, komme, magusaid jooke, maiustusi, igasugust magustatud ollust. Need annavad väga palju kaloreid (mis ladestatakse keharasvaks) ja väga vähe elutähtsaid toitaineid. Viimaste saamiseks peab ikka veel midagi korralikku sööma, et elus püsida. Ja nii saab keha liiga suuri toidudoose päevast päeva.

“Paks laps, ilus laps” – selline kõnekäänd jääb mitmesaja aasta tagusesse aega, mil toidupuudus oli levinud ja kõhna rahvamassi taustal hakkasid terved ümaravormilisi beebid silma. Paljude sõnade ja mõistete tähendused on ajas muutunud, sest muutunud on kontekst – ümbritsev maailm. 

Ebatervislikule toitumisele aitas tugeva aluse panna toidu tööstuslik töötlemine. Põllumajandus mehhaniseeriti, üks traktor asendas külatäit talgulisi, toit muutus odavamaks ja kättesaadavamaks. Sellest haarasid kinni töösturid ja esialgu töödeldi toidud kahjulikuks säilitamise eesmärgil, hiljem juba maitsesõltuvuse saavutamiseks.

Tänapäeval elame küllusliku toidu saadavuse tingimustes, elu võiks olla ilus, kuid enamus rahvast on ületoitumusest haiged ja rasvumine on muutunud pandeemiaks. 

Võrreldes 10 aasta taguse „Eesti toitumis- ja liikumissuvitustega“ on uus toitumissoovituste tabelraamat kordades kõhnem (2015 aasta 335 lk vs 2025 a  69 lk). Põhjalikud tervise, toitumise ja liikumise seoste käsitlused jäävad niisiis küll eelmisesse teosesse, kuid lisandunud on mõned huvitavad uued tähelepanekud. Üks neist on uneaeg, millel on tõepoolest mõju nii tervisele laiemalt kui tegelikult ka kehakaalule. 

Teise olulise teema moodustavad juba nimetatud „organismile ebavajalikud toidud“ – suhkur, mesi, maiustused, magusad ja soolased näksid, magustatud joogid. Sellesse kategooriasse kuuluvad enamuses ülitöödeldud ja rafineeritud toidud (suhkur kui rafinaad ja sellega segatud toidud). Lõpuks ometi on riik hakanud osutama, et toidud, mis valdavalt meie toidupoode täidavad, ei olegi tegelikult toidud, vaid on midagi muud!

Nende „ebavajalike“ ja suuremas koguses ka ohtlike toitude söömisel on probleemiks „vabad suhkrud“ e kiirelt omastuvad süsivesikud (valge jahu ja/või suhkur). „Vabad suhkrud“ tõstavad veresuhkru väga kiiresti üles, mis võib põhjustada lisaks ärajäämanähtudele ja söömissööstudele (liigne kehakaal) lõpuks ka diabeeti haigestumise. Suhkur on armastuse aseaine, sellega leevendatakse hingevalu ja alandatakse stressi, saades ajutiselt „suhrulaksu“. Ja hullem veel – pakkudes lastele kommi pannakse nad tegelikult nõela otsa, sõltuma kiirete süsivesikute tekitatud mõnuaistingust, mis lõpuks viib rasvumise ja diabeedini.

Tänapäeval räägitakse sellest, et toidu liigse tarbimise foonil on organismid tegelikult toitainetepuuduses, sest rafineeritud ja ülitöödeldud toitudes mikrotoitained ei säili. 

Ebasobivast toitumisest tekkinud ülekaal on terviserisk,  mitme haiguse (metaboolne sündroom) põhjustaja.Hiljaaegu on rasvumisest põhjustatud haigustele peale südameveresoonkonna haiguste, vähi ja teist tüüpi diabeedi lisatud ka mittealkohoolne maksa rasvumine ja osteoartriit.

Meid on aastakümned harjutatud sööma valesti (üleliia töödeldud toitu) ja tulemuseks on inimkannatused + sotsiaalkulude pankrot + ravimifirmade õitseng. Usutakse müüte, mida tootjad reklaamides levitavad, mitte aga keha vajadusi ja traditsioonide tarkust. Inimese keha ja selle füsioloogia pole tegelikult muutunud aastatuhanded, muutunud on keskkond meie ümber. Toit, mida täna sööme, erineb tugevalt 100 aasta tagusest. Peamiseks erinevuseks ongi just tööstuslikult töödeldud (elutu) toit, mis halvemal juhul on veel ka ohtlike kemikaalidega „säilitatud“. Ideaalis peaks toit valmima á la carte  ja kohe värskelt saama ka tarbitud.

Toit peab surema suus, olema võimalikult värske ja mõistlikul määral töödeldud. Päris värsked peavad olema need toiduained, milles kergesti lagunevad toitained nagu C-vitamiin, oomega-3 jt. Neid saame värsketest viljadest ja seemnetest. Näiteks on üheks parimaks oomega-3 allikaks kooritud kanepiseemned, milles on isegi 10 korda rohkem seda elutähtsat rasva kui lõhekalas (100 grammis kanepiseemnetes on linoleehapet 10,6 g). Mõnedele toiduainetele tuleb aga kerge töötlemina kasuks. Näiteks on porgandis sisalduvad toitained keetmisel isegi paremini omastatavad, samuti peaks teraviljatooteid kergelt kuumutama, et neutraliseerida seal sisalduv fütiinhape (antitoitaine), mis takistab vitamiinide omastamist. Teaduslikult on toidu toiteväärtust palju uuritud ja jõutud tagasi vanaemade tarkuseni – värskelt ja traditsiooniliselt valmistatud mitmekesine toit on parim. 

Üks oluline tähelepanek veel  toidupüramiidi pildilt, mis aastast aastasse toitumistekste illustreerib. Vahest kirjutatakse sinna „teraviljatooted“, vahest „täisteraviljatooted“. Pildil on näha tumedad ehk täiteratooted, kuna aga meil on rafineeritud jahu domineerivaks muutunud, on vaja taas markeerida „täistera“, et ikka seda päris, tervislikku teraviljatoodet märkida. Valgest jahust tooted kuuluvad „organismile ebavajalike toitud hulka“, kuid sõnaselgelt on see vaid suuremate teadusasutuse kirjutistes ära märgitud (https://nutritionsource.hsph.harvard.edu/healthy-eating-pyramid/).

Muide, lisaks sellele, et täisteras on valge jahuga võrreldes rikkalikulmalt elutähtsaid vitamiine ja mineraale, aitab täistera vähendada ka glükeemilist koormust – kiudained aeglustavad süsivesikute imendumist muutes need kiiretest aeglaseks, täisteratoodetega ei saa suhkrulaksu ja selle möödumisest tingutud ärajäämanähtusid..

Ülitöödeldud toit laastab inimeste tervist! See võiks olla maksustatud nagu alkohol ja tubakas, sest selle tarbimine tekitab tervisekahju, mida peab ravima. Ja hoopis maksustamata võiks olla minimaalselt töödeldud toit, sh kohalik põllumajandustoodang.

Mee tõstaksin ma küll eristaatusesse  - selle päris, mesilaste toodetud mee. Mesi on tuntud  kurguhaiguste peletaja ja tervise turgutaja. See on töötlemata, looduse poolt loodud suhkur, millesse segatud palju bioaktiivseid aineid. Loomulikult ei saa seda igapäevaselt suurtes kogustes tarvitada (tõstab samuti kiiresti veresuhkrut), kuid kui üldse magusat tarbida, siis ainult mett. Igatahes tasub juhinduda Paracelsuse soovitusest: looduses leiduv  võib olla mürk ja võib olla ravim – kõik sõltub tarbitavast doosist. Väikelastele ei või mett üldse anda (seal on baktereid, millele pisikestele pole veel immuunsust kujunenud), ja nagu tervisesoovituses öeldakse – alla 2-aastastele ei tohikski üldse pakkuda lisatud suhkruid.

See, mida endale ja ma väikestele lastele söögiks pakume, on täiskasvanute otsustada. See on suur vastutus ja otsused peaks olema targad. Kui teadusega pole aega tegeleda, tasuks juhinduda traditsioonide tarkusest ja tarbida pärimustoitu – see on Eesti rahval aidanud aastatuhanded elus püsida ja aitab ka edaspidi.

Tervisedendaja ja toidusemiootik Ene Lill